Kõverpeegel

Oleme kõik elu kõrverpeeglis

pilt mida näen on moonutatud

sinust, minust, temast

keegi ei näe selgelt

keegi ei näe mind

isegi mina näen end vaid läbi teiste

Advertisements

Üks artikkel

Tühjendasin oma postkasti ja olin sinna saatnud lingi artiklile, mida tookord polnud aega lugeda… just enda armastamisest ja päästikutest jms.

Kellel on kilbid ja müürid ees, siis… Üks asi, et miski ei pääse sisse, kuid asjad ei pääse ka välja. Energeetiliselt. Ja ükskõik kui palju filtreid sa siia vahele ei kavalda, need ei päästa sind. Seni, kuni sul on seinad, on sul asju millele endas otsa vaadata. Ning seni, kuni sa seda teinud pole, tulevad sulle kogemused, mis seda sulle meelde tuletavad.

Tunne ära triggerid, saa aru, et need on kõigest sõnumitoojad, need on lihtsalt kogemused. Kõik triggerid annavad jõetuse tunde, soovi rünnata, reageerida, end kaitsta…

Kõik, mis sinu elus juhtub, saab alguse sellest, millisena sa ennast näed. Armastus võib kaasa tuua valu, kahtlused, hirmu, süütunded. Kui sa kõigud kahe erineva vastuse vahel, siis pole kumbki variant õige, sest õige vastuse puhul sa ei kahtleks, sa tunned selle ära.

Asi pole selles, mida sa tunned. Sa ei tunne ennast turvaliselt seda tunnet tundes. Luba endal seda tunda, sa oled kaitstud ja turvalises kohas. Kinnita seda endale, pane ennast uskuma.
Istu oma tundega maha, ole selles tundes täielikult kohal, tunne ta ära. Nimeta, mida sa tunned. Püüa mäletada, millal sa seda viimati tundsid. Ja millal sa seda esimest korda tundsid.

Me ei usalda ennast, sest oleme jätnud unarusse oma piirid ehk selle väljendamise, mida tõeliselt tunneme. Pane tähele, mida sa tahad ja austa seda. Meil saa olla teistega häid ja siiraid suhteid, kui kanname kogu aeg maski ja jääme ka ise uskuma, et mask ongi õige mina.

 

https://banaanisaar.ee/murtud-sudame-muut-kui-armastus-teeb-haiget-kuidas-seda-muuta/

Kõik, mis on südames, hinges – see on päris… tasub välja lülitada mõtlemine ning tunnetada ja tajuda.

Ma olen enda üle uhke, et olen valinud olla armastuses… ka siis kui olen saanud haiget. Põlemine on küll nõrk aga ta on olemas 🙂

Hirm on ka olemas… kipub tihtipeale mind valitsema aga samas ma tean, et kui usaldan maailma, siis läheb kõik hästi. Palju pareminigi kui oskasin loota.

Naudin seda, mis mul hetkel on… kõike on piisavalt, mind, armastust, päikest, tuult, rõõmu ja väljakutseid… kõike, kõiksust ja kõikumist 😉

 

Saatmata kiri

Ma tunnen end ebaõiglaselt kohelduna. Võib-olla olengi printsess, kes vajab erikohtlemist. Ma tunnen, et mind ei kuulda, vähemalt mitte seda, mida ma enda meelest väljendan. Seepärast ongi vaja õigustada või selgitada, sest mu algne mõte muundub. Tunnen, et mind lahterdatakse kusagile – see on sama nagu kunagi koolis ja tol hetkel aitas vaid keskkonnavahetus. Nüüd aktsepteerivad toonased klassikaaslased mind küll – restart on üks asi mis aitab. Seepärast mõtlengi minekule… Enne kui üks hetk ukse lõplikult kinni löön aitaks ehk time out?

Ma tunnen, et minust sobib sulle vaid mingi osa aga ma olen tervik … Oma probleemide, kiiksude ja isegi lastega – kogu komplekt on sealjuures suurepärane, imeline. Sul on võrdlus vaid ühe depressiivse ja pingelise kuuga aga elus on palju muud, ajad on erinevad.

Räägid empaatiast aga kui teen esimese argliku sammu selle otsimiseks, siis see küll empaatia pole, see on targutamine, eneseimetlus, egoism. Minu viga on see, et õnge asemel kipun kala andma – küsides, et kas eelistad kilu või forelli? Võib-olla on su meetod õige aga minu peal see ei tööta, paneb lukku, tekitab segadust ja ebakindlust.

Vähemalt sellisena… praegu. Võib-olla aitaks samal ajal embamine, käest kinni hoidmine?

Mu kuuluvustunne on siin väga habras, nii et ma otsin kokkukuuluvust aga minu vajadus ja sinu võimalus pole siin kooskõlas, see murendab ning tekitab tõrjutust ning segadust. Ma olengi siin segaduses… mingitel hetkedel pusas, mingitel mitte. Aga ebakindlust on palju. Valu ka. See, mis mulle Roomas öeldi – otsustusküsimus, see ongi üks asi, millest puudust tunnen. Jah, elu võib tuua midagi muud, kõik muutub aga praegu on seis selline ja soov ning lootus on see… Suhte osas vajan ma otsustust ning selle puudumine teeb mulle valu – ebakindlust, tõrjutust, ka kõlbmatustunne… need vaid mõned. Eks inimesed on erinevad ja vajadused ka aga mulle on see oluline.

Ma olen tänulik selle kogemuse eest aga mõtlen tõsiselt, et kas ostan tagasitulekuks pileti… tean et eemal olles tekib tohutu igatsus ja kirjade-sõnumite teel julgus end avada. Aga sa ei vasta mulle ju, kiri pole ju see. Me räägime küll sama keelt aga tunnen, et sa ei aktsepteeri moodust, kuidas mul on hea end väljendada. See ei tähenda, et ma suuliselt ei prooviks aga ehk see teeb nö ukse lahti? Nokk kinni ja saba lahti või vastupidi. Valu, võimetus, hirm, viha, ebakindlus, hoolimine, kurbus, tõrjutus – see on see, milles suplen.

 

Laupäevane mõtisklus

Sa oled mulle ette heitnud, et ma pole avatud… Pole endaga kontaktis jne. Tihti pole aga aeg-ajalt olen, see on aga teine teema.

Mis avatusest me rääkida saame, kui mu väljaöeldud unelmad, soovid ja lootused (nö positiivsed afirmatsioonid) saavad kriitika osaliseks. Vahel ma ei jõua tegudeni aga väljaöeldu on südamest tulev soov, vahel on soov läbi tugevalt roosade prillide aga see olen mina ja mulle on jäänud mulje, et see osa minust on vale. Aga tegelikult pole. Ja kui ma hoian selles osas enesekontrolli, siis kuidas olla muus osas spontaanne ja aus? Kuidas olla endaga kontaktis end samas tõrjudes?

Et ma lubasin aga teoni ei jõua? Jah, sest paljud teod vajavad eneseusku aga kui see kaob, sest tekib tugev kontroll? Isegi kui see kontroll on enesekontroll, siis see piirab. Tekib kriitika enda suhtes ja selles olen ma tõesti hea. Ja kriitikuga vastasseis takistab paljutki. See on nagu tegutsemine seotult, vangis, pideva kontrolliva pilgu all ning sellest olukorrast väljarabelemine on mulle keeruline. Vahel õnnestub, vahel löön käega.

Su loengud on seotud su tunnetega aga mulle paistad sa kui õpetaja, nagu mu karm vanaema, kes teadis kuidas õige ja kuidas vale. Ja ma ei oska sel hetkel öelda STOP! Mis toimub sinu sees? Mis tundeid mu ütlus või käitumine tekitas? Vaid kuulan loengut ja vajun masendusse teades, et ma ainult eksin. Või karjatan, võttes kokku kogu jõu ning hakkan nutma, sest olen tõeliselt õnnetu et muudmoodi end kaitsta ei oska.

Ja siis oled sa rivist välja löödud, mina aga (kuna olen väga vastuvõtlik lähedaste meeleolule ja tunnetele) topeltõnnetu ning tegelen eneseanalüüsi ja kontakti säilitamisega, kaevudes pealmise kihi tunnete alla ja proovides aru saada, miks ma sellest punktist edasi ei saa jne. Olen väsimuses, loen enesearengu artikleid, kuulan meditatsioone ja afirmatsioone, et saada tagasi oma jõud.

Jah, mingi hetk tekib minus jõuetus, siis käegalöömine, siis viha aga see on vaid pinnavirvendus. Õnneks ei tekkinud enam kahetsust – mis tehtud, see tehtud ja siit saab ainult edasi.

 

nukrus

väike tüdruk mu sees on õnnetu, mina ise aga… suur ja täiskasvanud mõtlen ratsionaalseid lahendusi.

kuidas edasi? kui tulla Tallinna tööle, siis kus elada? üürida või elada vanemate juures (minule kuuluvas majaosas) ja koguda uue kodu sissemakseks raha? niikuinii oleks vaja mingit stabiilset palka, et laenu saada, seda enam et eelmist on veel üle 10 aasta maksta.

kellel veel nii jabur olukord on? on nagu kinnisvara aga vanemad elavad sees ja mõneks ajaks tahaks siiski rohkem privaatsust ehk siis päris oma kohta.

aga väikselt lapselt oleks võetud ära nagu mingi omaks peetud mänguasi… lootus ja lohutus paremale…. kooselule nii nagu mõnes õnneliku lõpuga muinasloos.

võib-olla on hea, et need roosad prillid purunesid, praegu on aega kohaneda ja mõelda ning väikest tüdrukut kallistada ja lohutada ning mõelda välja uus unistus.

lugesin mingeid artikleid ja sain aru, et mul on sõltuvussuhe… mul on vaja, et keegi kinnitaks kui ilus ja tark ja osav ma olen sest minu sees on ääretult suur kriitik ning ainult teda kuulates on must masendus kiire tulema. aga praegu on nii, et kui ma kriitiku vaigistan ja räägin oma soovidest, siis tunne on nagu saaks riielda.  mis ego? mis printsess?

nokk kinni ja saba lahti… ja alles ma jõudsin mingisse rahulolupunkti aga ju siis pole mulle sellist asja ette nähtud, paigalseis olevatki tagasiminek.

ootan huviga, mis järgmiseks välja koorub,  mida ma lisaks turvalisusevajadusele, nukrale lapsele ja eemaletõugatusele veel enda seest leian? ei teagi, kas mõte sellest töökohast on mu tegelik soov või seotud siiski turvalisusevajaduse rahuldamisega? või see, et kui ma end proovile ei pane – see on hoopis hirm oma kriitiku ees? põnev-põnev-põnev… ainult et siis kui see arutelu sisetunde otsimise asemel pähe kolib, siis lähevad ajud kärssama.

et tajuda armastatust ja hoolimist on igaühel oma piir, mida eirates kaob  oskus usaldada ja seeläbi ka suhtet ehitada või parandada või luua…kaob ära mina, koos oskusega selle mina eest seista.