Tähtaeg

Olen mõnda aega mõtisklenud, et mu veebruarikuine reis võiks olla ülevaatuse tähtaeg. Kui ma oma halvatusest selleks ajaks üle ei saa, siis ei ole mõtet enam jätkata ja ennast piinata. Ma ei ole tegelikult nii kinnine, nii arg, nii… hirmul? Ei leiagi seda õiget sõna. Olen viimaste aastatega oma siseelus nii palju tuhninud, et tean palju-palju rohkem käitumismustritest, reaktsioonidest-emotsioonidest, sellest mis nende taga peidab jne. Aga iga kord kui ma end tunnen veel tugevamana, paremana, avatumana, siis tuleb mingi tagasilöök, mille ma võib-olla, et ise ja oma avatusega kaasa tõmban? Mille peale jälle sulgun jõudu koguma, siis tundub, et sinnapaika see areng jääbki. Mul on vaja abijõudu, kõrvalpilku aga sellega on selles eluetapis nigelad lood. Hulpides neil lainetel tuleb merehaigus ja siis ma ei suuda enam muud, kui et vaid üritada elus püsida. Olen proovinud lasta lainetel end kanda, lihtsalt ollagi selles möllus ja virvarris, praegugi olen – vaatame, mis saab.

Advertisements

Vaatasin täna põlevat küünalt

Kaks leeki

kord suurem on üks

siis teine

tantsuhoos

koos

kuni kustub üks

kuidas tuli lämmatab tule?

Need on me hinged

Süütan uuesti

kaugemal

sealt ei ulatu

kallistama

tantsima

nad põlevad eraldi

nad põlevad koos

paralleelselt

Igal oma elu

Kuidas?

Ma ei oska, olen ummikus.

Hoolimata sellest, et olen leidnud natuke “oma asju” tunnen end ikkagi kõrvaltseisja ja pealtvaatajana. Ma ei oska ühendada oma vana ja uut elu, eriti siis kui see uus ei ole väga toitev ja seetõttu on energiat vähe.

Eriti valus on see praegu, kui ma tunnen, et lastega on nii palju rääkimata, neil on puudu mu kohalolust, igatsus kodutunde järgi (lasin neil valida hea ja halva või ilusa ja koleda kaardi ning kirjeldada, mida ta seal näeb ja kuidas on see seotud temaga, tema eluga).

Tunnen, et mind ei jagu ja mu lootused saada suhe toimima, end rohkem avada jne… selles olen täiega läbikukkunu – õnnetusehunnik kusagil tagaplaanil, mitte see elurõõmus tüdruk, kes ootab väljapääsu.

Mõtlen siin, kuidas edasi. Visualiseerin. Unistan. Tulen tagasi reaalsusse. Ja see kõik on õudne sasipundar.

Ma arvan, et mu energiad on täiesti kinni, roostes, sõlmes – mis iganes. Ja mul ei ole julgust ja jõudu esimeseks sammuks. Ja ma ei tea, kuidas saada tagasi see elujõud, elutahe, särasilmsus. Kusjuures on ju päris palju momente, kus tekib tunne, et juba loob. Ka enne praegust kriisi jõudsin päevakese veeta sellises mõnusas soojas hoituse kookonis, kus oli tunne, et kõik läheb nüüd vaid paremini.

Küll läheb, alati lõpuks läheb. Lihtsalt see lahendus laseb veel oodata. Lihtsalt nii valus on, see ootamise aeg teeb haiget ja ma ei oska end kaitsta. Ei oska ja jaksa välja rabeleda. Ju siis pole piisavalt hull.

Natuke võlumist aitas, tegi olemise kergemaks. Vahel on mõned rituaalid abiks, et energiat puhastada. Ma arvan, et naistes on naiselik tarkus, mingid omad tehnikad…ükskõik kas meditatsioon, midagi šamanismist – no mis iganes, aga on tehnikad, mis juba teismelisena tekivad kusagilt seljaaju tarkusest ja mis aitavad ellu jääda. Ma nimetan seda võlukunstiks aga noh, mis siin ikka teha, kui isa su juba lapsena võlurina muinasjutu sisse pani 🙂 Ja kui juba kord olla võlur, hea võlur, küll siis kõik lõpuks laabub. Võluda saab vaid seda, mida ette kujutad aga kõike nu peensusteni ei oska, seega on mõned tagasilöögid paratamatus. Aga lõpuks läheb kõik siiski suurepäraselt.

Ei taha

Ma olen elanud nüüd päris mitu kuud nii, et ei kiirusta, ei tee (kui ei taha), ei punni vastu. Ja siis ajavad mind närvi need hetked, kui ma pean vastutama, midagi tegema ja midagi ette võtma. Ma ei taha, laske mul olla ja loksuda kuni kõik paika loksub.

Just siis kui ma mõtlesin, et mu unehäiretega on kõik, niipea on olnud paar õhtut, kus uni ei tule ja olen ka varahommikul mingid korrad ärganud. Aga ei, olukord on kontrolli all, sest ma ei vähkre pikalt vaid jään üsna peagi uuesti magama. Eks see, et hommikul pole vaja kusagile varakult tormata, see annab palju juurde. Muidu oleks see hirm, et kui ma vahetult enne kella magama jään, et siis ei suuda ärgata jms. Ma ei tea kui kaua läheb, et hirm magamatuse ees kaoks. Sest osa unehäiretest ongi seotud selle hirmuga.

Aga see tegutsemine ja vastutamine ja otsustamine. Eks tuleb leida balanss. Mind on süüdistatud selles, et olin diktaator, et kõik käis minu tahtmise järgi. Ma arvan, et nii see polnud. Mul oli vaja tunda, et ma olen oluline ja siis teatud asjades jäeti see mulje. Aga võib-olla oli asi ikkagi hullem kui ma endale tunnistan. Igatahes olen teadlikult olnud hästi tagasitõmbunud ja teinud päris mitu valikut, mida mu vana mina poleks teinud. Ja ma ei tea, kuidas nüüd neid muutusi teha, sest need valikud on häirivad. Üks rohkem, teine vähem. Ja muidugi hirm tuleviku ees – et kuidas see kärgperendus toimida võiks. Aga see on juba kolmas teema, kuigi ühe valikuga natukene õige pisut seotud. Üks puudutab aga minu keha ja tervist ning selles osas olen murelik, et kuidas edasi, kuidas on mõistlik. Pole aimugi. Loodetavasti tuleb ikka paari kuuga vastus. Saatsin selle soovi teele. Lihtsalt suve alguses jäi ette üks lugemine ja sellest inspireeritult oli vestlus, mis kinnitasid mu sisetunnet. Aga kuidas see ellu viia?

Hirmud on need, mis tegelikult tagasi hoiavad ja elu rikuvad. Elurõõmu ja -julguse välja imevad. Kuidas seljatada hirmud?

Kunagi pole õige aeg

Levinud on arvamused, et kuidas oleks õige, millal on õige aeg. Õige aeg kodunt välja kolida, õige aeg suhtesse astuda, õige aeg saada laps jne. Aga samas on asju, milleks ei ole kunagi seda päris õiget aega – kokku kukkumine, lahutus jne.

Meil on praegune hetk ja kui jääda ootama õiget aega, võib juhtuda, et magame maha võimaluse muutuseks, arenemiseks, armastamiseks. Mis ei tähenda, et selle kõigega ei võiks algust teha täna või homme. Käestlastud hetk on olnud, seda tagasi ei saa ja pole mõtet minevikuigatsusele aega raisata. Minevik on oluline… ääretult oluline aga ta on oluline õppetunnina, selleks et aru saada, miks ja millal midagi nihu läks, millal sain haavad, millal kaotasin julguse… aga aega raisata mõtlemistele, et aga kui ma oleks… see teeb ainult haiget ja räsib. Ma olen väärtuslik ja oluline just selliste kogemuste ja sellise pagasiga ning kõigest, mis on olnud, saan vaid õppida ja edasi areneda.

Ebakindlus mu sees saab minevikust endale palju toitu, mittehakkamasaamine ja väärtusetusetunne leiavad sealt valusaid kohti, millele taas ja taas rõhuda. Ükspäev olen ma tugev…

… aga seda päeva, seda hetke ei tule, kui ma praegu pea norgu lasen ja olen ohver ning ootaja.

Nii et ükskõik, mida mulle ei öelda, kui ma astun selle sammu, siis oligi õige aeg! Kõik läheb nii nagu peab, või pisut paremini. Ma olen iga päevaga targem ja tugevam, armastus kasvab ja sisemine jõud samuti. Ka siis kui ma kokku kukun, ka siis kui ma olen totaalses puntras. See kõik on mulle vajalik, see on minu tee.

See on minu elu, minu aeg ja järelikult on see õige aeg!

 

Hulluks mõeldes

Vahel on mõtted nagu vastikud herilased, ära ei lähe ja kui neid tõrjuda, hakkavad ründama. Pärast naistelaagrit olin haige ja nö ülemises rattas – elu kannab, inimesed on head ja hoolivad jne. Mingi hetk aga kui elu sisse sõidab, siis tekib hirm. Kui olla haige ja väsinud, siis on mittehakkamasaamise tunne pidev külaline, läbikukkumine, ebaõnnestumine, enda pandud standarditele mittevastamine jne.

Olen pea kõik oma tugipostid kõrvale lükanud – mul ei ole oma elukohta, korralikku (pideva ja kindla palgaga äraelamist tagavat) tööd, keskkond on võõras, keelest ei saa aru jne jne jne. Halbadel hetkedel hakkabki kõik see ketrama, koos sellega, mismoodi see kõik lastele ja vanematele mõjub, kas tagasi minnes on tööd, kuidas ma suudan oma krediitkaardi täita ning võib-olla kunagi mingi uberiku osta. Ma ju ei saa hakkama! Kuidas see kõik minuga nii läks… lapsepõlves on ju ikka ettekujutused oma elust, mis teismelisena ja täiskasvanuks saades mingi selgema ja nõks reaalsema pildi saavad. Kuidas ma selle kõige toime ei tulnud? Mul oli tagala, mul oli kodu, võimalus reisida ja kõik, mida tänapäeval hinnatakse. Pealtnäha imeline elu. Aga mu sees oli pidev tõrjumine, oma tunnete ja valude eemalelükkamine.

Nüüd ma aktsepteerin oma valu, oma läbikukkumist… ei ilusta seda. Ja olengi õnnetu. Ja järgmine hetk olen õnnelik – selle ümbritseva ilu, mägede, inimeste jne üle. Selle üle, et lapsed (eriti see noorem) suhtleb nüüd nõks rohkem oma isaga ja ehk leiavad teineteisemõistmise. Kurb on ikka. Kas on võimalik olla korraga rahulolev ja nukker? Ilusvalus.

Mul on kõrval mees, kes mind enesearengu teel toetab. Ma ei oska siiani öelda, kas sellest suhtest saab asja. See teeb haiget. Samal ajal ma ei taha suhet, kus kõik on kindel, sest nii peab. Ma tahan suhet, kus on teineteise hoidmine ja hoolimine. Aga ma ei saa temast aru. Ma ei tea, kas tema tahab suhet… sellist, millega mina hakkama saan. Ma olen harjunud teistmoodi… et kui ma kurdan, et ei jaksa, siis tullakse ja öeldakse, et jaksad ja tehakse mingid asjad mu eest ära. Sellist asja pole. Ise tuleb ennast usaldada, kuulata ja jälgida ning teha enda järgi.

Valus.

Mul on võimalus iga kell asjad pakkida ja tagasi Eestisse sõita. Aga ma ei taha, ma tunnen, et ma kuulun hetkel siia. Mitte püsivalt aga nii aastake veel. Võib-olla vähem, võib-olla rohkem. Võib-olla tunnen nädala või paari pärast teisiti aga praegu on mu kodu siin.

See on õppetund, hoopis teistsugune kui ma arvasin. Ootasin siia tulles seda, et kõik probleemid kaovad, olen õnnelik – lihtsalt niisama. Sellist õnne ei ole. Aga nii tihti rattaga sõites või jalutades ja loomulikult mägedes on mu hinges ääretu tänulikkus. Arusaam, millised sipelgad me siin oleme. Ja see ilu, kõik need mäed, need mägijärved, kosed, orud… see on hingemattev. Ja need looduse vaatemängud – äike, see on hoopis teine, hirmuäratav ja nii ilus, võimas.

Võib-olla ongi mu ülesanne mitte mõelda, lihtsalt olla ja kogeda. Kuidas küll mõtete tõrjumisega toime saada?

Otsustest, valikutest

Austria neuroloog Viktor Frankl on öelnud, et inimeseks olemise üks olulisemaid osasid on see, et me suudame igas olukorras otsustada ja valida ning teha ka enesele kahjulikke valikuid, kui meile tundub, et need valikud on õiged. Ta ütleb, et inimene on inimene siis, kui ta teeb õigeid valikuid ja on valmis ka endale kahjulikke valikuid tegema – ja kindlasti mitte teistele haiget tegevaid valikuid.