Kunagi pole õige aeg

Levinud on arvamused, et kuidas oleks õige, millal on õige aeg. Õige aeg kodunt välja kolida, õige aeg suhtesse astuda, õige aeg saada laps jne. Aga samas on asju, milleks ei ole kunagi seda päris õiget aega – kokku kukkumine, lahutus jne.

Meil on praegune hetk ja kui jääda ootama õiget aega, võib juhtuda, et magame maha võimaluse muutuseks, arenemiseks, armastamiseks. Mis ei tähenda, et selle kõigega ei võiks algust teha täna või homme. Käestlastud hetk on olnud, seda tagasi ei saa ja pole mõtet minevikuigatsusele aega raisata. Minevik on oluline… ääretult oluline aga ta on oluline õppetunnina, selleks et aru saada, miks ja millal midagi nihu läks, millal sain haavad, millal kaotasin julguse… aga aega raisata mõtlemistele, et aga kui ma oleks… see teeb ainult haiget ja räsib. Ma olen väärtuslik ja oluline just selliste kogemuste ja sellise pagasiga ning kõigest, mis on olnud, saan vaid õppida ja edasi areneda.

Ebakindlus mu sees saab minevikust endale palju toitu, mittehakkamasaamine ja väärtusetusetunne leiavad sealt valusaid kohti, millele taas ja taas rõhuda. Ükspäev olen ma tugev…

… aga seda päeva, seda hetke ei tule, kui ma praegu pea norgu lasen ja olen ohver ning ootaja.

Nii et ükskõik, mida mulle ei öelda, kui ma astun selle sammu, siis oligi õige aeg! Kõik läheb nii nagu peab, või pisut paremini. Ma olen iga päevaga targem ja tugevam, armastus kasvab ja sisemine jõud samuti. Ka siis kui ma kokku kukun, ka siis kui ma olen totaalses puntras. See kõik on mulle vajalik, see on minu tee.

See on minu elu, minu aeg ja järelikult on see õige aeg!

 

Advertisements

Hulluks mõeldes

Vahel on mõtted nagu vastikud herilased, ära ei lähe ja kui neid tõrjuda, hakkavad ründama. Pärast naistelaagrit olin haige ja nö ülemises rattas – elu kannab, inimesed on head ja hoolivad jne. Mingi hetk aga kui elu sisse sõidab, siis tekib hirm. Kui olla haige ja väsinud, siis on mittehakkamasaamise tunne pidev külaline, läbikukkumine, ebaõnnestumine, enda pandud standarditele mittevastamine jne.

Olen pea kõik oma tugipostid kõrvale lükanud – mul ei ole oma elukohta, korralikku (pideva ja kindla palgaga äraelamist tagavat) tööd, keskkond on võõras, keelest ei saa aru jne jne jne. Halbadel hetkedel hakkabki kõik see ketrama, koos sellega, mismoodi see kõik lastele ja vanematele mõjub, kas tagasi minnes on tööd, kuidas ma suudan oma krediitkaardi täita ning võib-olla kunagi mingi uberiku osta. Ma ju ei saa hakkama! Kuidas see kõik minuga nii läks… lapsepõlves on ju ikka ettekujutused oma elust, mis teismelisena ja täiskasvanuks saades mingi selgema ja nõks reaalsema pildi saavad. Kuidas ma selle kõige toime ei tulnud? Mul oli tagala, mul oli kodu, võimalus reisida ja kõik, mida tänapäeval hinnatakse. Pealtnäha imeline elu. Aga mu sees oli pidev tõrjumine, oma tunnete ja valude eemalelükkamine.

Nüüd ma aktsepteerin oma valu, oma läbikukkumist… ei ilusta seda. Ja olengi õnnetu. Ja järgmine hetk olen õnnelik – selle ümbritseva ilu, mägede, inimeste jne üle. Selle üle, et lapsed (eriti see noorem) suhtleb nüüd nõks rohkem oma isaga ja ehk leiavad teineteisemõistmise. Kurb on ikka. Kas on võimalik olla korraga rahulolev ja nukker? Ilusvalus.

Mul on kõrval mees, kes mind enesearengu teel toetab. Ma ei oska siiani öelda, kas sellest suhtest saab asja. See teeb haiget. Samal ajal ma ei taha suhet, kus kõik on kindel, sest nii peab. Ma tahan suhet, kus on teineteise hoidmine ja hoolimine. Aga ma ei saa temast aru. Ma ei tea, kas tema tahab suhet… sellist, millega mina hakkama saan. Ma olen harjunud teistmoodi… et kui ma kurdan, et ei jaksa, siis tullakse ja öeldakse, et jaksad ja tehakse mingid asjad mu eest ära. Sellist asja pole. Ise tuleb ennast usaldada, kuulata ja jälgida ning teha enda järgi.

Valus.

Mul on võimalus iga kell asjad pakkida ja tagasi Eestisse sõita. Aga ma ei taha, ma tunnen, et ma kuulun hetkel siia. Mitte püsivalt aga nii aastake veel. Võib-olla vähem, võib-olla rohkem. Võib-olla tunnen nädala või paari pärast teisiti aga praegu on mu kodu siin.

See on õppetund, hoopis teistsugune kui ma arvasin. Ootasin siia tulles seda, et kõik probleemid kaovad, olen õnnelik – lihtsalt niisama. Sellist õnne ei ole. Aga nii tihti rattaga sõites või jalutades ja loomulikult mägedes on mu hinges ääretu tänulikkus. Arusaam, millised sipelgad me siin oleme. Ja see ilu, kõik need mäed, need mägijärved, kosed, orud… see on hingemattev. Ja need looduse vaatemängud – äike, see on hoopis teine, hirmuäratav ja nii ilus, võimas.

Võib-olla ongi mu ülesanne mitte mõelda, lihtsalt olla ja kogeda. Kuidas küll mõtete tõrjumisega toime saada?

Otsustest, valikutest

Austria neuroloog Viktor Frankl on öelnud, et inimeseks olemise üks olulisemaid osasid on see, et me suudame igas olukorras otsustada ja valida ning teha ka enesele kahjulikke valikuid, kui meile tundub, et need valikud on õiged. Ta ütleb, et inimene on inimene siis, kui ta teeb õigeid valikuid ja on valmis ka endale kahjulikke valikuid tegema – ja kindlasti mitte teistele haiget tegevaid valikuid.

HO’OPONOPONO

Täieliku vastutuse printsiip

Joe Vitale
HO’OPONOPONO
Ancient Hawaiian healing

Kaks aastat tagasi kuulsin terapeudist, kes ravis terveks terve osakonna kriminaalse taustaga vaimsete häiretega patsiente, ilma isegi nendega kohtumata. Psühholoog, uurides kinnipeetava haiguslugu, vaatas enese sisse, et leida põhjust, kuidas ta oli selle haiguse loonud.

Kui ma esmakordselt seda lugu kuulsin arvasin, et tegemist on linnalegendiga. Kuidas saaks keegi ravida teist inimest, ravides ennast? Kuidas suudaks, isegi parim eneseabi meister, terveks ravida kriminaalsete kalduvustega psühhopaati? See oli täiesti arusaamatu ja ebaloogiline, viskasin selle loo peast.

Lugu kuulsin uuesti aasta hiljem. Kuulsin, et terapeut oli kasutanud Hawaii ravimeetodit nimega ho’oponopono. Ma polnud kunagi midagi sellest kuulnud, ent nüüd ei läinud lugu mul enam meelest. Kui selles loos oli natukenegi tõtt, pidin rohkem teada saama.

Olin aru saanud “täieliku vastutuse” tähendusest, kui olukorrast, kus olen vastutav selle eest, mis ma mõtlen ja teen. Sellest väljaspool asuv ei ole minu teha. Arvan, et enamik inimestest näeb vastutust sellisena. Me oleme vastutavad oma tegude eest, mitte kellegi teise – see ei ole hoopiski nii.

Hawaii terapeut, kes need vaimselt tasakaalutud inimesed terveks ravis, õpetas mulle täieliku vastutuse kohta uut perspektiivi. Tema nimi on Dr. Ihaleakala Hew Len. Meie esimene telefonivestlus kestis arvatavasti terve tunni. Palusin tal mulle rääkida kogu oma lugu tööst terapeudina. Ta selgitas, et oli neli aastat töötanud Hawaii riiklikus haiglas. Osakond, kus nad hoidsid kriminaalse taustaga psühhopaate, oli ohtlik.

Psühholoogid lahkusid töölt peale ühte kuud. Töötajad olid sageli haiguslehel või lihtsalt lahkusid töölt. Inimesed kõndisid osakonnas ringi seljaga vastu seina, kartes patsientide rünnakuid. See oli olnud meeldiv koht, olgu siis elamiseks, külastamiseks või töötamiseks.

Dr. Len ütles mulle, et ta ei kohtunud ühegi patsiendiga. Ta lihtsalt tutvus nende haiguslugudega oma kabinetis. Nendega tutvumise ajal, tegeles ta iseendaga ja patsiendid hakkasid paranema.

Ta ütles mulle, et paari kuu pärast, patsiendid, kes varem olid pidanud olema ahelates, lasti vabalt ringi liikuma. Teised, kellele varem oli manustatud suurtes kogustes ravimeid, ei pidanud neid enam võtma. Ja neile, kelle puhul ei tulnud varem kõne allagi asutusest välja saamine, kirjutati sealt välja. Olin hämmelduses. Ta lisas, et see ei olnud veel kõik, ka töötajad hakkasid hea meelega tööle tulema. Pidev töötajate vahetumine ja puudumine töölt lõppes. Lõpuks oli neil vajalikust rohkem töötajaid, sest patsiente jäi vähemaks ja töötajad tulid kõik tööle. Tänaseks on see osakond suletud.

Siin pidin ma esitama miljoni dollarilise küsimuse: “Mida sa tegid enese sees, mis neid inimesi sedasi muutis?”

Ma lihtsalt tervendasin seda osa minust, mis oli nad loonud,” vastas ta. Ma ei saanud aru. Dr. Len selgitas, et täieliku vastutuse võtmine tähendab vastutamist kõige eest, mis su elus on, lihtsalt selle pärast, et see on seal – on see sinu vastutusel. Põhimõtteliselt tähendades, et kogu maailm on sinu enese looming.

Uh. Seda oli liiga palju allaneelamiseks. Võtta vastutus enese tegude ja sõnade eest on midagi aga võtta vastutus kõigi tegude ja sõnade eest minu elus, on hoopis midagi muud. Ometi on tõene, et kui võtad täieliku vastutuse oma elu ees, siis kõik, mis sa näed, maitsed, puudutad või koged ükskõik mil moel, on sinu vastutusel, sest see on sinu elus. Nad ei eksisteeriks, kui ei oleks osa sinu seest projekteeritud välismaalimast. Probleem ei ole neis, vaid sinus ja et neid muuta, on sinul vaja muutuda.

Saan aru, et seda on raske aduda, seda enam aktsepteerida ja selle järele elada. Süüdistamine on vastutuse võtmisest palju lihtsam. Dr. Len’iga rääkides sain aru, et tervendamine tema ja ho’ oponopono ravimeetodi puhul tähendab enese armastamist.

“Kui soovid parandada oma elu, tuleb sul oma elu tervendada. Kui soovid kedagi tervendada, isegi vaimsete häiretega kurjategijat, teed sa seda tervendades ennast.”

Küsisin Dr. Len’ilt kuidas ta ennast tervendas. Mida ta täpselt tegi, kui vaatas patsientide haiguslugusid?

“Ma lihtsalt korrutasin: ‘palun andesta’ ja ‘ma armastan sind’,” selgitas ta.

See on kõik?

“See on kõik.”

Tuleb välja, et enese armastamine on parim viis enese arendamiseks ja kui seda teed, paraneb ka maailm sinu ümber.

Toon teile näite, kuidas see toimib: keegi saatis mulle e-kirja, mis mind endast välja viis. Varem oleksin proovinud sellega toime tulla töötades oma energiakeskustega ja lihtsalt üritades olla mõistlik inimesega, kes sellise kirja saatis.

Seekord otsustasin kasutada Dr. Len’i meetodit. Korrutasin enesele vaikselt ‘palun andesta’ ja ‘ma armastan sind’, ma ei pöördunud sellega kellegi konkreetse poole. Lihtsalt üritasin äratada armastust, et tervendada enese sees seda, mis oli praeguse olukorra loonud.

Tunni aja pärast sain samalt inimeselt uue e-kirja. Ta vabandas oma eelneva sõnumi pärast. Pidage meeles, et ma ei võtnud midagi ette ‘välispidiselt’, et minu ees vabandataks. Ma isegi ei vastanud tema kirjale. Lihtsalt öeldes ‘ma armastan sind’, olin mingil viisil tervendanud eneses midagi, mis oli selle kirja kirjutaja loonud.

Hiljem osalesin ho’oponopono seminaril, mida juhatas Dr. Len. Praeguseks 70 aastane, loetakse teda šamaanist vanaisaks ja ta on aktiivsest tegevusest tagasi tõmbunud.

Ta kiitis mu raamatut ‘Külgetõmbe faktor’ (‘The Attractor Factor’). Ta selgitas, et kui ma ennast arendan, tõuseb ka mu raamatute vibratsioon ja igaüks võib seda tunda, kui neid loeb. Lühidalt: kui arendan ennast juhtub see ka mu lugejatega.

Kuidas on raamatutega, mis on juba seal väljas, küsisin temalt.

“Nad ei ole seal kuskil,” ütles ta, taaskord hämmastades mind oma sügava arukusega. “Nad on endiselt sinu sees.” Kokkuvõtlikult: väljaspool asuv maailm tegelikult ei eksisteeri. Võtaks terve raamatujagu ruumi, et selgitada seda tehnikat põhjalikkusega, mida ta väärib.

Peaks piisama ütlemisest, et kui soovid midagi oma elus parendada, on ainult üks koht kuhu selle sooviga pöörduda saab: enese sisse. Kui sinna vaatad, tee seda armastusega.

*

Dr. Hew Len’ile õpetati dokroratuuris, et tema töö on teisi inimesi aidata. Veidi hiljem tutvustas talle Ho’oponopono protsessi Morrnah Simeona, keda kutstakse ka – Hawaii Elav Kingitus.

Morrnah õpetas, et ükskõik milline probleem meie ellu tuleb, on meil vaja vaadata ainult iseennast ja et: “Rahu algab minust”.

Ho’oponopono on protsess, mille käigus vaatame ainult enese sisse ja töötame pahnaga (mälestustega) iseendas (meie alateadvuses), sest kui ma kord saavutan tasakaalu Jumalikkusega, jõuavad selleni kõik; aga kui ma olen tasakaalust väljas, on seda ka kõik teised.

Ho’oponopono põhimõte on töötada Jumalikkusega, temale korrates: “Ma Armastan Sind; Vabanda palun; Palun andesta minule ja sellele mu sees, mis minu arusaamist piirab; Tänan Sind.”, ning lase siis Jumalikkusel teha omad korrektiivid, mis muudavad pahna (mälestused) su alateadvuses tagasi Nulliks, ning siis sellest Tühjusest saab Jumalikkus taas esile tõusta.
*
Dr. Len ütleb, et teda treeniti inimesi aitama aga mõne aja pärast ta mõistis, et see ei toimi: “Kui ma mõistan, et maailm on minu sees ja et maailama muuta saan ainult enese sees.”
On vaja muuta seda, mis toimub minu sees (mälestused), mis tähendab 100%’list vastutuse võtmist.

Ho’oponopono: “Ma Armastan Sind; Vabanda palun; Palun andesta mulle ja sellele mu sees, mis mu arusaamist piirab; Tänan Sind.”,
ja siis lase Jumalikkusel teha seda, mis parasjagu vaja, ilma igasuguste ootusteta.

Olen jõudnud arusaamisele, et minu maailm eksisteerib ainult minus.

Kui minu ellu tuleb “probleem”, ütlen: “Ma Armastan Sind; Vabanda palun; Palun andesta minule ja sellele minus, mis põhjustab valu; Tänan Sind.”
Lausesse “Ma Armastan Sind” on kätketud vigade tunnistamine ja andestamine, ning need on minu vastutusel.
Minu ülesanne on väga lihtne: võtan 100%’lise vastutuse kõige eest, mis minu sees toimub ja Jumalikkus hoolitseb kõige muu eest.

 

video

Ennast kuulates

Olen tagasi. Seekordne retriit polnud nii tugev aga intensiivsust ja mõtlemapanevaid ning äratavaid kohti oli siiski palju. Tegelesin oma ohvrirolli võtmisega, igatahes olen sellest nüüd märksa teadlikum. Sain teada, et minu jaoks on oluline andmine ja ma naudin seda aga mingi hetk saab heast andmise energiast hoopis enda olemasolu õigustamine või väljateenimine. Ma ei tea, kas suudan õigel hetkel pidurit panna? Ma tunnen, et ei saa oma eluga hakkama, mingid asjad käivad üle jõu või õigemini üle oskuste, on ääretult ebamugav ja ebakindel olemine. Taotlesin endale oskust voolata, painduda, kergust… et juured oleks tugevalt maas, maandatud aga ise oleks paindlik ja ei võtaks elu liiga raske ja keerulisena. Hetkel on mingi üleminekuaeg aga kuna kohe hakkab külaliste hooaeg, siis hetkel on need asjad liiga üksteise otsas ja ma ei kujuta ette kuidas hakkama saan. Hakkama ma saan aga mis hinnaga. Välja järve äärde minemiseks on praegu liiga palav, õhtul jällegi sääsed. Paha siga ja mitu viga. Olen õppinud end välja lülitama kõrvaloleva lastelaagri lärmist ja isegi akna lahti teinud, nii on kodus mõnus, ei lähe liiga umbseks. Ja lihtsalt olen. Ei sunni end midagi tegema, mis tunduks õige või mida keegi võiks minult oodata. Kui üks hetk tekib taas tahtmine jalutada, siis jalutan aga praegu ei taha. Hämaras ja omaette on kõige parem.

Eks neid mõtlemapanevaid hetki oli veel. Hormoonide teema näiteks. Ma tean juba ammu, et need mulle ei sobi, mul ei ole hea. Aga ma ei saa praegu loobuda. No saaks aga ma ei ole oma tulevikus kindel, ei taha riskida. Võib-olla on see minu egoistlik seisukoht aga võib-olla on siiski nii parem. Ma ei tea vastust. Samas on tulnud mitmelt poolt signaal, et hormoonid on vale. Võib-olla ongi see elu, mida elan vale. Ma ei tunne end “tõstetuna”. Hetkel pole ka seda ära teenimise ja enda õigustamise rolli, olen eikusagimaal. Põnev on aga olen väsinud ja ei jaksa sära silmis oodata. Eks läbipõetud haiguse nõrkus jääb veel natukeseks ajaks saatma, kui jaksu juurde tuleb, siis tekib ka optimism.

Retriidile

Ma siin olen natuke hirmul ja ärevil, sest pean end kokku pakkima, oma mullist (mida tööasjad ja kõrval toimuv laager segavad) välja tulema, Eestisse sõitma ja “metsa laagrisse” minema. Kui eelmisel kevadel šamaani-retriidil käisin, siis see mõjus mulle nii, et sain peavalu ja täiesti tükkidekskistu tunde.

Peavalu sain küll pärast higistamistelki… ma arvan, et see kuumus mõjus. Aga tükkideks olin juba enne seda. Kusjuures – otseselt nagu polnudki midagi sellise mõjuga. Eneseületamist – seda oli kindlasti. Aga midagi totaalselt keerulist või rasket? Ei. Võib-olla mõjus nii kaaslane, sest tookordne retriit oli paaridele/paarilisega koos (st ei pidanud oma partner olema) aga mingid ülesanded olid paaris lahendamiseks.

Ma ei tea, mis mind seekord ees ootab. Tegijad on samad, lihtsalt 1 inimene vähem. Üritus ainult naistele.

Kuigi juba praegu on mul tükkideks ja pidepunktita tunne… ma ei tunne, et oleksin siin kus olen vajalik. Ja millegipärast on see tunne mulle oluline. Jah, mul on mull, mille sees eksisteerin, see ei lase liiga kaugele ekselda aga vahel siiski juhtub nii. Mul on valus, ma ei saa hakkama. Ja ma ei tea, mis veel retriidil juhtuma hakkab, sest see nädal on intensiivne.

Ma ei tea kas see lõhub veelgi enam, kas aitab seekord uuesti kokku lappida? Hirm on. Ma tunnen end väga üksildasena – Palle üksi maailmas. Kus järsku on kõik sama aga teisiti. Kus ma pean lootma ainult iseendale. Just nüüd, kui ma lootsin, et mul on toetuspunkt olemas.

Tunnen end täiesti ebavajalikuna. Siiski. Ainus, kes väljendab igatsust, on mu poeg. Aga talle on oluline teadmine, et ma olen kusagil olemas. Kallistab ära ja kaob oma teed. Ja ma nii üritan. Üritan end avada ja anda signaale aga ikka pole sellest küllalt. Ikka saan teada, et me oleme kaks paralleelselt kulgevat inimest, kes ei tea, mis teises toimub. Ja ma ei oska seda murda.

Kas retriit annab mingigi juhtlõnga? Ma nii loodan. See on hirm ja lootus korraga – ja sealjuures ma ei tea ju veel, kuidas sinna kohalegi saada. Oehh, nii palju keerukust. Pole 3 kuudki ajast, mil oma elu uuesti totaalselt peapeale pöörasin (paari viimase aasta jooksul on seda muidugi korduvalt juhtunud). Kõik mu lootused ja helesinised unistused. Samas mu sees elab mingi optimismikärbes, mis aeg-ajalt tuleb ja piniseb ja ütleb, et ikka kuidagi saab ja lõpuks läheb kõik kuidagi paika. Minu jaoks on praegu seda paigast ära osa liig palju…  võib öelda ka, et eduelamuste puudus. Keeleõpe on 0, tööasjad ei edene, krediitkaart tühi ja ka päris raha on otsas. Ma ei kujuta ette, kuidas siit endale see positiivne leida. Sest põhiline on ju suhte kontekst… ja ma ei ole piisav.

Retriit peaks aitama naise väge avada. Loen seda jälle ja jälle ja otsin oma lootusekiirt.

 

Unistuse

lootuse

igatsuse

panen roosa õhupalli külge ja saadan teele

kurbuse

negatiivsuse

jõuetuse

matan maha ja lasen neil puhata

 

otsin endas lätet

otsin enda lätet

otsin rahu  ja püüan hetke

otsin sisu ja alustan retke

Minevikuhaavad

Vahel on keeruline taibata, miks on elu läinud just nii nagu ta on… miks ei ole enam valikuid, mis oleks halltoonideta. Mõni kord on sees tunne, et see valik on õige aga seda selgitada oma minevikuminale on raske. Eks siis on sees ikkagi see mineviku veendumus ja ju ma siis nõustun, et see killuke on veel vale, vaja paika loksutada.

Ma ei tea kuidas edasi, sest suhtel on alati ka teine pool ja paraku olen mina see, kes jätab väga-väga palju endasse. Minu probleemid, kurbused jne on ebaolulised. Ja siis ma arvan, et kui ma need peidan või nendega omaette tegelen, et see on teistele hea. Tavaliselt tuleb küll välja, et ei ole. Kas tuleb välja 2 kuu või 2 aasta pärast aga tuleb.

 

 

Väike laps nutab,

pisar sätendab põsel ja silmis on kurbus.

Ma ei saa aru, kas tal on kahju lahti lasta

või ta on südamepõhjani pettunud.

 

Kui seda tajuda suudaks,

kui näeks ta hinge põhja!

Siis oskaksin midagi ette võtta

aga praegu saan vaid koos kurvastada.